Vürtsi täis loorberipuu

Tänase blogipostituse kaudu õpime paremini tundma loorberipuud. Tegemist on kauni igihalja taimega, mis on meile ilmselt enim tuntud tänu selle lehtedest saadavale vürtsile. Tegemist on taimega, mida juba ammu enne meie aega on au sees hoitud, sümboliseerides muuhulgas austust ja võitu. Peale huvitava sümbolismi alapeatüki saad tänasest artiklist lugeda veel, milline loorberipuu täpselt välja näeb, kus kohast pärineb ning mismoodi seda erinevates eluvaldkondades täpsemalt kasutada saab.

Loorberipuu on ka Green4Ever kunsttaimede e-poes esindatud ning pakume hulgaliselt erineva kuju ja kõrgusega isendeid. Pöördume nüüd aga loorberipuu tutvustamise juurde tagasi, et võiksid selle põneva puu kohta nii mõndagi avastada.

Loorberipuu päritolu ja põnevad sugulased

Loorber on igihaljaste lehtpuude ja -põõsaste perekond, mis koos 2800 teise puit- ja rohttaimega kuulub loorberiliste sugukonda. Sealt leiame muuhulgas näiteks ka avokaado- ja kaneelipuu. Nimetatud sugukonna taksonoomia tekitab võrreldes teistega veel omajagu segadust. Üheks põhjuseks on suur taimede mitmekesisus, mille puhul ei ole kerge liike üksteisest eristada. Kõik loorberilised on troopilises ja lähistroopilises kliimas levinud üle terve maailma, kusjuures loorberipuu ise on looduslikult pärit Vahemeremaadest ja Väike-Aasiast.

Loorberipuu lehed, õied ja viljad

Suurema hulga loorberiliste puhul on tegu igihaljaste puudega, mis kasvatavad vilju. Tegemist on kõva koorega kaetud lihakate viljadega, mille sees on üks seeme. Loorberipuudel on vahelduvad lihtlehed, mis on nahkjad ja aromaatsed. Nii ongi loorberisaludele iseloomulik vürtsikas lõhn. Eriti tugevalt tunneb seda kevadeti, kui puud on õites. Õied ise ei ole kuigi silmatorkavad, need on väikesed ja rohekat värvi. Kas teadsid, et tubastes tingimustes ei õitse taim peaaegu kunagi? Loorberipuu luuviljad on tavaliselt musta värvi. Keskmiselt jääb puu vanus saja aasta juurde, kuid teada on ka mitmesaja aasta vanuseid isendeid.

Nagu eelpool kirjas, siis on tegu liigirikka perekonnaga ning seetõttu otsustasime täpsema kirjelduse välja toomiseks võtta näidiseks hariliku loorberipuu (laurus nobelis), millele järgnevad alapeatükid suuresti pühendamegi.

Loorberipuu kunstlehed

Iseäralikku hariliku loorberipuu kohta

Harilik loorberipuu on üsna aeglase kasvuga igihaljas puu, mis kasvab keskmiselt 10–18 meetri kõrguseks. Hariliku loorberipuu lehed on vahelduvad ja oma kujult ovaalsed. Nende pikkus jääb keskmiselt 7–12 sentimeetri ning läbimõõt 2–4 sentimeetri vahele. Lehed on nahkjad, noorena erkrohelised ning täiskasvanuna pigem tuhmilt tumerohelised. Nende servad on siledad, sageli ka lainelised.

Õite välimus ei erine palju üleval pool välja toodust, nimelt on need väikesed ja üsnagi silmatorkamatud. Õie läbimõõt jääb ühe sentimeetri juurde ning need paiknevad paarikaupa lehtede kõrval. Õitsemisajaks on harilikul loorberipuul hiliskevad ja varasuvi. On huvitav teada, et isaseid ja emaseid õisi kantakse erinevatel puudel ning toimub risttolmendamine – emane loorber tuleb tolmendajate ehk mesilaste, liblikate ja lindude abil kokku viia isase puuga.

Hariliku loorberipuu vili on pisike – umbes sentimeetrise läbimõõduga – ning sisaldab samuti üht seemet. Vili on läikiv ning selle värvus varieerub lillast mustani. Kogu puu sisaldab eeterlikke õlisid, kuid tuntud on need just oma aromaatsete lehtede kasutuse poolest. Parimat maitset annavad loorberipuu lehed just siis, kui need on saanud piisavas koguses päevast päikesepaistet nautida. Puu lehtede täpsematest kasutusviisidest ja olulisusest teeme õige pea ka lähemalt juttu.

Milliseid kasvutingimusi loorberipuu vajab?

Loorberid on ümbritseva kasvukeskkonna osas pigem pirtsakad ning armastavad Vahemereliste piirkondade kliimat, kus neile jagub piisaval hulgal eredat päikesevalgust. Samuti vajavad puud osalist varju päikese ning teatud määral ka tuule eest. Näiteks Vahemeremaades istutatakse loorberipuid aia või seina äärde, et tuul nõrgemaid ja noori oksi liialt ei räsiks.

Tegemist on külmakartlike puudega, mis vajavad eluspüsimiseks küllaltki sooje temperatuure. Samuti on puud järskude temperatuurimuutuste osas tundlikud. Maksimaalselt taluvad loorberipuud -5 kraadist temperatuuri, kuid ka siis on tuule ja madalamate kraadide tõttu külmakahjustuste esinemine võimalik. Isegi soojema kliimaga maades pakutakse puudele talvel lisakaitset. Nii tuuakse näiteks pottides kasvatatavad loorberipuud õues tuppa ning mässitakse mõni soojem riie potile kaitseks ümber. Eriti oluline ongi just juured soojas hoida, sest kui need ükskord külmuvad, ei saa seda protsessi enam tagasi pöörata.

Loorberile sobiv pinnas peab olema niiske, hästi kuivendatud, rikkaliku ja sõmera mullaga. Loorberipuid kasvatades jälgitakse hoolega mulla niiskustaset, sest liigne niiskus põhjustab juuremädanikku ning seeläbi taime jaoks pöördumatuid kahjutusi.

Kus loorberipuu kasutust leiab?

Harilikku loorberit on Lõuna-Euroopas kasvatatud juba antiikajast peale ning peamiselt leidnud kasutust ilupuu ja vürtsina. Meie maal ilmselt rohkem just selle viimase poolest – nimelt sisaldab loorberipuu mõruaineid ja eeterlikke õlisid, mis teebki sellesr toiduainetööstuses nii hinnatud vürtsi.

Söödavad on ainult hariliku loorberipuu lehed ning just neid vürtsiks kasutataksegi. Värsketes lehtedes ei ole piisavalt vürtsisust ning seetõttu enne tarvitamist need kuivatatakse. Loorber on eriti levinud just Vahemere köögis – tihti leiab see tee itaaliapärastesse pastakastmetesse, samuti sobib ideaalselt hautistesse, mereanni-, köögivilja- ja liharoogadesse.

Üldjuhul eemaldatakse lehed enne söömist toidu seest. Miks? Sellepärast, et ka pikemalt roa sees olles ei muutu lehed pehmeks ning kuna neil on teravad ääred, siis võivad alla neelates sisse lõigata ja vigastusi tekitada või inimese lausa lämbumisohtu viia. Lehed iseenesest on siiski söödavad ja tihti pärast kuivatamist need hoopis jahvatatakse. Nii saab seda edukalt kasutada ka suppides ja puljongites, kus pulbriks jahvatatud lehed kaovad toidu sisse ära ning mingit ohtu endast ei kujuta.

Lisaks on tegu ka ravimtaimega. Hariliku loorberi eeterlikud õlid olevat aidanud erinevate luu- ja liigesvalude, palaviku, kõrvavalu ning vererõhu hädade korral. Samuti kasutati seda erinevate mürgiste ainete tõttu tekkinud allergiate ja löövete leevendamiseks ning putukatõrjevahendina. Oma koht on loorberil ka massaaži- ja aroomiteraapias.

Teistlaadi valdkonnana vajab ära märkimist selle roll ilupuuna. Soodsa merelise kliimaga piirkondades, eriti Vahemeremaades, on tegu hinnatud dekoratiivtaimega, mis oma kauni lehestikuga saab tihtipeale valitud aeda või sissesõiduteed kaunistama. Loorberipuu on lihtsasti pügavatav, tänu millele on see esindatud ka topiaarkunstis. Vormida saab kõiksugu kujuneid, eriti on levinud ümmargused, nelinurksed ja kolmnurgakujulised puud. Ka puu mitmed harud saab omavahel põimuma panna.

Soodsate kliimatingimustega piirkondades on levinud ka loorberipuu hekid, mis aga aeglase kasvuga taimel võtab aastaid, enne kui soovitud kõrguseni küündib. Eestis nagu ka teistes jahedamates ja loorberile ebasobivates piirkondades kohtab liigiesindajaid vaid tubastes tingimustes või kasvuhoonetes.

Kunstloorber

Loorberipuu põnev sümboolika

Harilik loorberipuu sümboliseerib igavest hiilgust, erilisi saavutusi, edu ja triumfi. Juba antiikajal oli selle okstest tehtud pärg austuse märgiks. Ka Vanas-Kreekas ja Vanas-Roomas oli loorber väga hinnatud ning seda peeti kuulsuse sümboliks – nii pärjati nendega kõrge staatusega inimesi, kelle hulgas oli ka poeete ja pastoreid. Samuti punuti sellest Rooma impeeriumi võidupärgasid. Juba 776. aastal eKr kasutasid vanad kreeklased loorberipuu oksi, et seal moel austust avaldada spordivõistluste võitjatele.

Loorberipuu on ka Piibli järgi kuulsuse, edu ja jõukuse sümboliks. Samuti sümboliseerib see Kristuse ülestõusmist ja inimkonna võidukäiku. Arvati, et see hoiab inimesi kurjadest jõududest eemal ning pakub kaitset välgunoolte eest.

Muuhulgas usuti, et loorberilehed inspireerivad inimesi ning arendavad nende loovust – nii pandi need ööseks padja alla, et selle läbi mõista unenägude sümboolikat ning lugeda välja kõike olulist. Usuti ka, et loorberilehtedest on abi vaimsuse tasandil, et see avab silmi ning aitab saada teadlikuks kõrgemal tasandil.

Mõnedes koolides saavad ka äsja lõpetanud endale loorberiokstest pärjad, sümboliseerides seeläbi nende tublisid saavutusi. Loorberipuuga saab seostada ka sõnu laureate ja laureaat ning baccalaureate ja bakalaureus – läbivaks jooneks on saavutused ja võit.

Loorberi kunstoks

Tegemist on niisiis ühe igati põneva liigiga, mis kahjuks Eesti kliimas õues ei kasva. Just meie jaoks looduslikult kättesaamatute puude ja põõsaste puhul peamegi kvaliteetseid kunsttaimi eriti heaks alternatiiviks. Meie tooted on läbi käinud pika arendusprotsessi ning tänu sellele saame nende näol pakkuda kvaliteetseid sisustuselemente igasse koju, kontorisse, müügisaali, restorani ja hotelli. Tooted on vastupidavad ning taluvad hästi temperatuurimuutusi. Taimele kohta valides võid seega juhinduda ainult enda soovidest ega pole vaja liigiesindaja nõudmistest lähtuvalt kompromissini jõuda.

Niisiis tutvu Green4Ever e-poe kunst-loorberipuu variatsioonidega ning leiad ehk taime, mis oligi just sinu kodust või kontorist siiamaani puudu. Võib-olla on selleks UV-kaitsega ümmarguse kujuga kunst-loorberipuu või hoopis kolmnurkne kunst-loorberipuu. Samas oleme mõelnud ka väikeste detailide austajatele ning miks mitte tuua sisustuselemendina mängu kaunis elutruu kunst-loorberipuu oks? Nimetatud sai vaid mõni võimalik variant, heida parem ise kõigile toodetele pilk peale ning vali oma lemmik välja.

Kunst-loorberipuu