Intensiivne kuid oluline luuderohi

Tänase blogipostituse teemaks oleme valinud igihalja luuderohu – kaunite kirjute lehtedega populaarse dekoratiivtaime. Toome välja sellele taimeperekonnale iseloomulikku nii välimuse kui levimise kohta, samuti saad teada luuderohu olulisusest meie ökosüsteemis. Leiad vastuse ka küsimusele, millist pahandust teeb ülekäte kasvada lastud isend.

Tegemist on huvitava taimeperekonnaga, mis õitseb ja toodab vilju perioodil, kui paljud teised taimed puhkavad. Luuderohi on Green4Ever kunsttaimede e-poes üks väga laialt esinev liik ning kõige selle pärast olekski sobilik tänane postitus just neile pühendada.

Luuderohu levik Eestis ja mujal

Luuderohi on liaanide perekond araalialiste sugukonnast. Tegemist on pikaealiste taimedega, mille puhul on teateid ka pooletuhande aasta vanustest isenditest. Luuderohi on mitmeaastane igihaljas roniv või mööda maapinda roomav puine taim, mida esineb looduslikult mitmel pool Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Austraalias.

Ka Eestis, täpsemalt Hiiumaal ja Saaremaal, levib looduslikult harilik luuderohi (hedera helix), mis on looduskaitse all, sest siin on see siiski üsna haruldane tegelane. Hiiumaal ja Saaremaal leidub luuderohtu niisketes ja varjulistes leht- ja segametsades ning võib mõne puu najal ronida kuni kuue meetri kõrgusele. Harilik luuderohi suudab kasvada täielikult või osaliselt varjulises kohas ning ka pidevate päikesekiirte käes. Taim eelistab happelist ja savist mulda, armastab niiskust ega talu liigset külma.

Luuderohust üldiselt

Need luuderohu perekonda kuuluvad taimed, mis tasasel pinnal mööda maad roomavad, ei kasva kõrgemaks kui 5–20 sentimeetrit. Juhul, kui taimel on, mille najal ronida, võivad need küündida kuni 30 meetri kõrgusele. Luuderohi saab ronimiseks toetuda teistele taimedele ja puudele, müüridele, seintele ja muudele konstruktsioonidele. Tegemist on igihalja taimega, mis on lehtes aastaringselt ning teistele taimedele toetudes suudab kiirelt tuua tiheda padriku. Harilikule luuderohule on iseloomulik kopitanud lõhn.

Luuderohu lehed on üldjoontes tumerohelised, läikivad ja nahkjad, nende kuju ja suurus erineb liigiti. Hariliku luuderohu lehed on kas 4–10cm pikkused ning munajad ja sõrmroodsed või 3–5-hõlmalised terava servaga lihtlehed, mis on pealt tumerohelised ja alt kollakasrohelised.

Taime lehed jagatakse kaheks – on noored ja täiskasvanud lehed. Noorte lehtede faasis luuderohi levib ja ronib ning kasvatab paksud rohelised lehed ja ebakorrapärased juured. Täiskasvanud lehtede faasis on tegu juba võsastunud taimega, mille juured ja varred enam edasi ei levi. Seevastu kasvatab taim selles etapis endale õiekobarad, millest kasvavad marjad.

Õied on viie kroonlehega rohekaskollased ja väga nektaririkkad, mis puhkevad huvitaval kombel õide septembris–oktoobris. Eestis näeb harilikku luuderohtu õitsemas väga harva. Hilistalvest kevade keskpaigani arenevad õitest mustjad või tumelillad 5–10 sentimeetrise läbimõõduga marjataolised luuviljad, millest igaühe sees on 1–5 seemet. Marju tarbivad söögiks küll mõned linnuliigid, kuid inimese jaoks on need mürgised. Taimemahla nahale sattumine põhjustab ärritust, allaneelamine aga oksendamist ja kõhuvalu.

Luuderohu eripära ja olulisus looduses

Luuderohi annab niisiis nektarit ja marju sellel ajal aastast, mil teised taimed seda üldjuhul ei paku – nii on külmal perioodil teatud linnuliikidele toidulaud tagatud. Viljade ja nektari andmise kõrval on luuderohul looduses täita veel üks roll – nimelt talvituvad ja varjuvad selle taime igihaljaste lehtede all mitmed selgrootud. Väikesed imetajad ja linnud võivad ka pesitsuspaigaks valida just luuderohu lehestiku.

Huvitav on ka see, et on olemas kindlat tüüpi mesilased, kes sõltuvad just luuderohu õitest ning on kogu oma elutsükli just nende taimede õitsemisaja järgi ära korraldanud.

Miks peab luuderohu levik kontrolli all olema?

Üsna palju on arutletud luuderohu kahjuteguri üle. Metsikult vohav luuderohi võib olla kui agressiivne sissetungija, mida on äärmiselt raske peatuma sundida. Kuna luuderohi levib nii maapinnal kui teiste taimede peal ronides, võivad need kerge vaevaga üle võtta suure osa maast ning olla ohuks peremeestaimedele jättes need vee, valguse ja toitaineteta. Samuti võib luuderohi muutuda nende jaoks liiga raskeks koormaks ning peremeestaimed võivad tuulte ja tormide ajal lihtsalt murduda.

Euroopas ei ole olukord kuivõrd tõsine, sest siin levib luuderohi mõõdukalt ning on positiivsest küljest talvisel perioodil just abiks kümnetele loomadele ja lindudele pakkudes toitu ja varjualust. Agressiivset luuderohu levikut on aga Põhja-Ameerikas, kus need looduses teisi liike lämmatavad.

Pehmemate talvedega piirkondades on tegu juba niivõrd domineeriva liigiga, et see levib metsade ja savannide kõrval ka linnadesse. Põhja-Carolina piirkonna põlismetsades tekitab luuderohi palju pahandust – hävitatud on nii pinnakatteid kui kõrgeid puid. Samuti sööb see välja looduslikult levivad lilled, puud ja põõsad, mis ei suuda enam luuderohu domineerides idaneda. Mõnedes USA osariikides on luuderohu kasvatamine dekoratiivtaimena keelatud.

Samas on luuderohi ideaalne taim varjamaks ning katmaks erinevaid hooneid ja pindu. Näiteks ronib see edukalt kiviseintel, aga ka siis tuleb taimel silma peal hoida, et see mõnda pragu ei leiaks, mille kaudu end seina sisse pressida. Nii hakkab taime laienedes kogu struktuur lagunema. Seega on oluline meeles pidada, et luuderohu levik tuleks pahanduste vältimiseks kontrolli all hoida.

 

Kuidas taime kasutatud on?

Harilik luuderohi on kasutust leidnud juba antiikajast saati. Ka taime nimi ei tulene tühja koha pealt – nimelt on vanarahvas sellega ravinud erinevaid luuhaigusi. Rahvameditsiinis sai taime lehtedest abi ka köha puhul. Arstid kasutasid patsientide jaoks taime lehti näiteks kuivatatud kujul, sest nagu enne mainitud sai, siis luuderohu värsked lehed ja taimemahl tekitavad nahaärritusi.

Eestis leidub luuderohtu haljastuses, parkides ja aedades ning kuna see suudab edukalt kasvada kitsastes tingimustes, on heaks võimaluseks teatud objektide varjamisel ning müüride ja seinte katmisel. Meie talved on erinevate luuderohu liikide jaoks karmid ning tänu oma kaunilt kirjutele ja erikujulistele lehtede valivad inimesed selle tihtipeale dekoratiivtaimeks tuppa.

Mida luuderohi sümboliseerib?

Aegu tagasi üllatas luuderohu igihaljas olek Euroopa inimesi, sest see oli püsivalt kaunis ja roheline aastaaegadest hoolimata. Nii hakati luuderohtu tuppa tooma kaitseks kurjade vaimude eest ning selles nähti ka igavese elu sümbolit.

Luuderohule on omane teise taime ümber põimumine ja selle küljes olemine, mis muutis taime sõpruse ja armastuse sümboliks. Kunagi kinkisid preestrid luuderohtu ka äsja abiellunud paaridele. Antiik-Kreekas oli see samuti religioossete tavadega seotud ning pühendatud veinijumal Dionysosele.

Kas sooviksid seda efektset lopsakat taime näha enda koduaias, mõnel müüril või seinal rippumas, kuid tahaksid läbi ajada kergema vaevaga? Sel juhul on hea mõte tutvuda Green4Ever kunst-luuderohu erinevate variatsioonidega. Ära jäävad küsimused taime heaolu osas külmadel talvedel, sest meie kunsttaimed on itemperatuurikõikumiste osas kindlad ning püsivad kaunid ka madalamate kraadide juures. Samuti ei pea kunsttaime kasuks otsustades muretsema liiga kaugele ja kõrgele roniva isendi pärast, mis aegade jooksul metsikuks muutub ning teised liigis aiast välja sööb. Kaunis kunst-luuderohi jääb oma kohale – just sinna, kuhu see algusest peale planeeritud oli.

Miks mitte katta kodus või kontoris kauni rippuva luuderohuga näiteks muidu silmariivavad torud või juhtmed? Ehk asetada see hoopis kaunistama pimedaid tühje toanurki või lasta rippuma kapiservalt? Kunsttaime eelis tuleb siinkohal eriti hästi välja, sest kunst-luuderohu saad asetada kuhu iganes ning kõik varjamist vajav on kenasti peidus. Niisiis viska pilk peale meie e-poele, kus leidub muuhulgas tulekindel rippuv kunst-luuderohi, UV-kaitsega kunst-luuderohi, peaaegu kahemeetrine kirjute lehtedega kunst-luuderohu vanik ning suuremate pindade katmiseks on meil saadaval näiteks UV-kaitsega kunst-luuderohu paneel. Valikut on rohkelt ning igale maitsele, tule avastama!

 

Allikad: Eesti entsüklopeedia, wikipedia.org, bio.edu.ee, britannica.com, invasive.org, plants.ces.ncsu.edu